Testament ja pärimine Eestis: mis juhtub varaga, kui testamenti ei ole

Pärimine on teema, mille juurde jõutakse tavaliselt kõige halvemal ajal. Eesti pärimisseadus on suhteliselt selge, kuid mõned reeglid on vastuolus sellega, mida inimesed eeldavad – eriti see, kui palju pärib abikaasa, ja see, et kodune testament kaotab kehtivuse kuue kuu pärast. See artikkel on üldine teave, mitte õigusnõustamine.

Kui testamenti ei ole: seadusjärgne pärimine

Pärimisseaduse § 10 järgi päritakse seaduse järgi siis, kui pärandaja ei ole jätnud kehtivat testamenti ega pärimislepingut. Kui testament katab ainult osa pärandist, päritakse ülejäänud osa seaduse järgi – ehk mõlemad korrad võivad kehtida korraga.

Sugulased pärivad järjekordade kaupa: esimene järjekord on pärandaja alanejad sugulased (lapsed ja nende alanejad), teine järjekord vanemad ja nende alanejad, kolmas vanavanemad ja nende alanejad.

Abikaasa ja registreeritud elukaaslase osa

See on koht, kus ootused ja seadus kõige sagedamini lahku lähevad. § 16 järgi pärib üleelanud abikaasa või registreeritud elukaaslane koos sugulastega:

• esimese järjekorra pärijate kõrval – võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist;
• teise järjekorra pärijate kõrval – poole pärandist;
• kui ei ole sugulasi ei esimesest ega teisest järjekorrast – kogu pärandi.

Praktiline tähendus: kui lahkub abikaasa, kellel on kolm last, ei päri üleelanud abikaasa kogu vara ega isegi poolt – ta pärib veerandi (kuna lapse osa oleks veerand, ja miinimum on samuti veerand). Ülejäänud kolmveerand läheb lastele. Ühine kodu võib nii sattuda kaasomandisse inimestega, kellega selle üle ei pruugi olla lihtne kokku leppida. Abikaasadele, kes soovivad teist tulemust, on olemas abikaasade vastastikune testament ja varasuhte poolelt abieluvaraleping. Registreeritud kooselu puhul vt kooselu varaleping.

Testamendi liigid

§ 19 järgi on testament ühepoolne tehing, millega testaator teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi, ja testamendi teeb testaator isiklikult – volitusega testamenti teha ei saa.

§ 20 jagab testamendid kaheks:

• Notariaalne testament – kas notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud.
• Kodune testament – kas tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud.

Koduse testamendi vorminõuded

• Tunnistajate juuresolekul (§ 23): testaator kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul, kes peavad olema allakirjutamise juures üheaegselt, ning märgib ära tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajatele tuleb teatada, et nad on kutsutud tunnistajateks ja et dokument sisaldab testaatori viimset tahet.
• Omakäeliselt (§ 24): testaator kirjutab testamendi algusest lõpuni oma käega, märgib kuupäeva ja aasta ning kirjutab ise alla. Arvutis kirjutatud ja välja prinditud tekst sellele nõudele ei vasta.

Kõige olulisem hoiatus: kuus kuud

§ 25 lõige 1: kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab.

Seda ei tea paljud. Kodune testament ei ole püsiv lahendus – see on mõeldud olukorraks, kus notari juurde minna ei saa. Kui soovite, et kodune testament kehtiks pidevalt, tuleb see iga kuue kuu tagant uuesti teha. Kes soovib püsivat lahendust, peaks minema notari juurde või andma testamendi notarile hoiule.

Teine tühisuse alus samas paragrahvis: kui koduses testamendis ei ole märgitud tegemise kuupäeva ega aastat ja seda ei ole ka muul viisil võimalik tuvastada, on testament tühine. Kuupäev ei ole vormistuslik detail – ilma selleta ei saa kuuekuulist tähtaega arvutada ja kogu dokument langeb ära.

Kui kodune testament siiski tehakse, tasub kasutada korrektset vormi – vt kodune testament. Ja § 26 järgi on isik, kelle valduses testament on, kohustatud selle pärast testaatori surmast teadasaamist viivitamata notarile esitama.

Sundosa: testamendiga ei saa kõike ära anda

§ 104 piirab testeerimisvabadust. Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma – või vähendanud osa võrreldes seadusjärgse pärimisega – oma alaneja sugulase, vanema või abikaasa, kelle suhtes tal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Sama õigus on registreeritud elukaaslasel, kelle suhtes ülalpidamiskohustus kehtis.

Oluline nüanss: sundosa eeldab kehtivat ülalpidamiskohustust surma hetkel. Täiskasvanud ja iseseisev laps ei ole automaatselt sundosale õigustatud.

Pärandist loobumine: kolm kuud

Pärand ei ole ainult vara – sellega tulevad kaasa ka kohustused. § 119 annab loobumiseks kolm kuud, mis hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest.

Notar võib tähtaega mõjuval põhjusel pikendada või määrata uue tähtaja, kui teised pärima õigustatud isikud sellele vastu ei vaidle; vaidluse korral otsustab kohus. Loobumine vormistatakse – vt pärandist loobumise avaldus.

Kui pärijaid on mitu

Mitme pärija korral tekib pärandvara ühisus, mis püsib kuni jagamiseni. Vaidluste vältimiseks tasub jagamine kirjalikult fikseerida – selleks on pärandvara jagamise leping. Kui soovitakse pärimine juba eluajal siduvalt kokku leppida, on vahendiks pärimisleping, mis erinevalt testamendist on kahepoolne ja mida ei saa ühepoolselt muuta.

Kokkuvõte

Ilma testamendita jagab vara seadus ja abikaasa osa on laste kõrval veerand – harva see, mida oodatakse. Testamendi teeb inimene isiklikult ning see on kas notariaalne või kodune. Kodune testament kaotab kehtivuse kuue kuu pärast, kui testaator elab, ja on kuupäevata tühine. Sundosa kaitseb neid, kelle ees oli ülalpidamiskohustus, ja pärandist loobumiseks on aega kolm kuud.