Paindliku tööaja kokkulepe: uued reeglid alates 13. veebruarist 2026

Eesti tööõiguse põhireegel on aastaid olnud, et tööaeg lepitakse kokku kindla arvuna – 40 tundi, 20 tundi, 30 tundi nädalas. Vahemikku kokku leppida ei tohtinud. 13. veebruaril 2026 jõustunud muudatus lõi sellest reeglist erandi ja tõi töölepingu seadusesse uue paragrahvi 43³ – paindliku tööaja kokkuleppe. See artikkel on üldine teave, mitte õigusnõustamine.

Mis täpselt muutus

Töölepingu seaduse § 43 lõige 1 sisaldab endiselt keeldu: tööaega ei või kokku leppida ajavahemikuna. Kuid nüüd lisandub sellele täpsustus – välja arvatud §-s 43³ sätestatud juhul. Ehk keeld on alles, aga sellel on nüüd üks selgelt piiritletud erand.

Paindliku tööaja kokkuleppe puhul jaguneb töötaja tööaeg kaheks: kokkulepitud töötunnid ja lisatunnid. Kokkulepe peab olema kirjalikus vormis – mitte kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, vaid kirjalikus. See on rangem nõue kui enamikul töölepingu kokkulepetel.

Kellega tohib sellise kokkuleppe sõlmida

Siin on kaks lävendit ja mõlemad peavad olema täidetud:

• Töötaja tunnitasu on vähemalt 1,2-kordne töötasu alammäära tunnitasu. 2026. aastal on tunnitasu alammäär 5,67 eurot (kuutasu alammäär 946 eurot, kehtib 1. aprillist 2026), seega on lävend ligikaudu 6,80 eurot tunnis.
• Töötajaga kokkulepitud töötunnid on vähemalt kümme tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.

Mõte on selge: paindlikkus on mõeldud neile, kelle sissetulek ei kõigu miinimumi piiril. Madalapalgalist töötajat ei saa sellisesse skeemi panna.

Mis peab kokkuleppes kirjas olema

1. Kokkulepitud töötundide arv
2. Lisatundide arv
3. Minimaalne lisatundidest etteteatamise aeg
4. Teave selle kohta, et töötajal on õigus lisatundidest keelduda

Neljas punkt ei ole formaalsus. Seadus nõuab, et töötajat teavitataks tema keeldumisõigusest kokkuleppes endas.

Lisatunnid on vabatahtlikud – iga kord uuesti

See on kõige olulisem osa ja seda mõistetakse kõige sagedamini valesti. Töötajal on õigus lisatundide tegemisest keelduda. Ja nõusolek ei ole ühekordne: lisatundidega nõustumist kinnitab töötaja eelnevalt iga kord kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Praktikas tähendab see, et üldist „töötaja nõustub tegema lisatunde vastavalt vajadusele“ tüüpi klauslit lepingusse panna ei saa. Iga kord, kui lisatunde vajatakse, on vaja eelnevat kinnitust – e-kiri või sõnum sobib, kuid see peab olema enne tunde, mitte pärast.

Piirid ja ületunnitöö

• Kokkulepitud töötunnid ja lisatunnid kokku ei tohi ületada täistööaega – ehk üldjuhul 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.
• Kui töötaja töötab üle kokkulepitud töötundide ja lisatundide, kohaldub tavaline ületunnitöö regulatsioon (§ 44) koos selle tasustamise ja piirangutega.

Paindlik tööaeg ei ole seega viis ületunnitöö reeglitest mööda pääseda. See on viis liikuda seaduslikult vahemikus kuni täistööajani.

Arvestus peab olema läbipaistev

Tööandja kasutab kokkulepitud töötundide ja lisatundide summeerimisel sama arvestusperioodi. Summeeritud tööaja arvestuse korral kantakse mõlemad tööajakavasse nii, et need on selgelt eristatavad. Arvestusperioodi lõppedes peab tööandja esitama töötajale selge ja arusaadava tööajakava, kus on eristatud kokkulepitud töötunnid, lisatunnid ja ületunnid.

Kuue kuu reegel: kaitse hiiliva koormuse vastu

Seadus näeb ette, mis juhtub, kui „lisa“-tunnid muutuvad tegelikult tavaliseks. Kui töötaja on viimase kuue kuu jooksul töötanud enamiku ajast rohkem kui kokkulepitud töötunnid, on tal õigus nõuda kokkuleppe muutmist ja kokkulepitud töötundide suurendamist.

Ja kui kokkuleppele ei jõuta, ei jää olukord venima: töötaja kokkulepitud tööajaks saab taotluse esitamise seisuga tema viimase kuue kuu keskmine töötundide arv seitsmepäevase ajavahemiku kohta. Tööandja jaoks tähendab see, et püsivalt suurema koormuse hoidmine lisatundidena viib varem või hiljem koormuse ametliku tõusuni.

Millal kokkulepe on tühine

Paindliku tööaja kokkulepe, mis on sõlmitud lõigetes 1–4 sätestatud nõudeid rikkudes, on tühine. Ehk kui puudub kirjalik vorm, mõni kohustuslik element, tunnitasu või minimaalsete töötundide lävend ei ole täidetud, või summa ületab täistööaega – kokkulepet ei ole. Alles jääb tavaline tööleping selles mahus, milles pooled on muus osas kokku leppinud.

Ärge ajage segi muutuvtunni kokkuleppega

Töölepingu seaduses on ka § 43¹ – muutuvtunni kokkulepe, kuid see on ainult jaekaubanduses ja sellel on omad tingimused. Kui teie ettevõte tegutseb jaekaubanduses, vaadake seda eraldi – sellele vastab muutuvtundide kokkulepe. Paragrahv 43³ on üldine ja ei ole tegevusalaga piiratud.

Puhkeaeg jääb puutumata

Paindlikkus ei kärbi puhkeaega. § 52 järgi on tühine kokkulepe, mille kohaselt jääb töötajale seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähem kui 48 tundi järjestikust puhkeaega; summeeritud tööaja arvestuse korral vähem kui 36 tundi. Lõige 4 täpsustab, et see järjestikune puhkeaeg hõlmab nii igapäevast kui ka iganädalast puhkeaega.

Mida praktikas teha

1. Kontrollige lävendeid enne kokkuleppe pakkumist – tunnitasu vähemalt umbes 6,80 eurot ja kokkulepitud töötunnid vähemalt 10 nädalas.
2. Vormistage kirjalikult ja pange kirja kõik neli kohustuslikku elementi. Olemasoleva lepingu juurde sobib töölepingu muutmise kokkulepe.
3. Ehitage üles kinnituste protsess. Lisatunnid vajavad eelnevat kinnitust iga kord – leppige kokku, kuidas seda küsitakse ja kus seda hoitakse.
4. Jälgige kuue kuu keskmist. Kui lisatunnid on muutunud reegliks, on odavam koormus ise üle vaadata kui oodata nõuet.

Kokkuvõte

Alates 13. veebruarist 2026 võib tööaja kokku leppida vahemikuna, kuid ainult kirjalikult, ainult piisavalt tasustatud töötajaga, kellel on vähemalt kümme kokkulepitud töötundi nädalas, ja ainult nii, et kogusumma jääb täistööaja piiresse. Lisatunnid on iga kord vabatahtlikud ja arvestus peab olema läbipaistev. Kes lisatunde püsivalt reeglina kasutab, satub kuue kuu reegli alla.